Meeskond

Minu otsus ennast sotsiaalvaldkonnaga siduda tekkis isiklikust kogemusest. Minu armas vanatädi oli aastaid tagasi ühes
Pärnu maakonna hooldekodus. Tol ajal töötasin avalikus sektoris, hoopis teises valdkonnas, ega omanud ei teadmisi ega oskusi tema abistamiseks. Küll aga teadsin, et ta tahab olla oma kodus ja oleksin tahtnud tema heaks rohkem teha.
Kui temaga hakkasid juhtuma “õnnetused” siis teadsin, et tahan midagi ette võtta, selleks et ükski eakas ei peaks tundma ennast üksikuna või taluma vääritut kohtlemist. Siis aga minu kallis vanatädi lahkus. Ma ei saanud tema heaks enam midagi teha ja ma kahetsesin, et ei olnud saanud ega osanud.

Olin otsustanud, et tahan selles valdkonnas aidata asju paremaks muuta. Sain aga hästi aru, et sotsiaalvaldkonnas töötamiseks ja valdkonna parandamiseks ei piisa heast tahtest vaid ilma erialasate teadmisteta võin kasu asemel hoopis kahju teha. Nii astusingi uuesti ülikooli, et sotsiaaltöö eriala omandada ja otsisin õpingute ajal töökohad erinevate valdkonna osapoolte rollides, et päriselt seda maailma mõista. Läksin kõige pealt hooldekoduse hooldajaks, seejärel kohalikku omavalitsusse teenuse korraldajaks ning siis sain võimaluse ka teenuse osutaja rollis olla.

Eakad ja nende toimetulek, eriti üksinduse, abituse ja väärika kohtlemise teemad on mulle väga südamelähedased. Olen märganud eakate muresid ja seda, et need lähevad mulle korda. Soovin, et kõigil oleks võimalus oma eluõhtu veeta väärikalt, tundes et neist hoolitakse. Ma ei saa enam midagi teha oma armsa vanatädi heaks aga täna ma oskan, saan ja tahan olla olemas ja kasulik Sinu või Sinu lähedase jaoks.

Tagasi vaadates on minu tee Abi Kodus ettevõtmiseni olnud väga juhitud ja hoitud. Usun, et see pole lihtsalt juhus vaid võimalus, mis teeb mind tänulikuks. Samuti on kristlasena minu jaoks oluline, et meie suhted ja asjaajamine oleksid siirad ja ausad.